2009 Nekrassovist

2009 listis Nekrassovist ja muust Lu kiri tegudeksi listis veebruaris 2009 Eks Nekrassovil ole ikka häid ideid ka, iseasi muidugi, kui algupärased need tal on.  Lugesin Riemanni raamatut "Võime armastada" ja kunagi ammu ma ei mäleta kelle raamatut "Ma abiellusin sinuga", ka seal räägib samadest asjadest, samuti turvalise lähedussuhte raamatus ja kaassõltuvuse raamatus.  Ja kindlasti veel paljudes raamatutes, mida ma lugenud ei ole.  Tavaliselt küll ei arvata, et kõiges on süüdi naine, teised autorid väidavad vägagi üksmeelselt, et täiskasvanud inimene vastutab ise enda eest, meesterahvas kaasa arvatud.  On ka sellist suhtumist, et eelkõige vastutab mees: mees loob kodu ja turvatunde, mille sees siis naine saab meest armastada ja lapsed end hästi tunda. Minu arust on väga õiged ideed näiteks need: * Kõige tähtsam on Mina.  Naine, kes ei väärtusta oma Mina, laseb end mehel peksta, alavääristada jne.  Selles mõttes on Nekrassovil justkui õiguski, tõepoolest peksab mees seda naist, kes pole ise vaimselt sündinud.  Vaimselt sündinud naine lihtsalt ei vali meest, kes teda peksab.  Peksja mees ei saa vaimselt sündinud naist peksta ainult sellepärast, et selline naine ei elaks päevagi nii nõmeda mehega (ehk et sellisele mehele ei aita naise vaimselt sündimine ka, kuigi Nekrassov kirjutab sellest ainult paaris kohas ja justkui muuseas). * Minast järgmisel kohal on Paar.  Seda väidavad kõik algul nimetatud raamatute autorid, et Paar on tähtsam kui lapsed.  Kui lapsed elavad vanemate loodud armastuse ruumis, on asjad õiges kohas.  Lapse eelistamine partnerile põhjustab lapsel täiskasvanuna kõikmõeldavaid psühholoogilisi probleeme.  Paar on juskui need kilpkonnad või elevandid, kelle peale lapik Maa toetub - kui üks alt ära kaob, vajub Maa viltu või kukub suisa ümber.  (Kõige austuse juures üksikvanemate vastu.  Ma ise olin ka üksikema ega pea seda normaalseks, eriti nüüd, kus olen abielus ema. Mitmed autorid arvavad, et mees ja naine on pere, kuid üks vanem lastega on poolik pere. Kui õigesti mäletan, oli vist Luule Viilma üks neist, kes ütlevad, et inimene võib olla täiuslik pool, aga täiuslik tervik tekib ainult mehest ja naisest koos. Ma ise olen kogu oma teadliku elu nii tundnud.) * Emaarmastus võib palju kurja teha. Riemann lahkab seda, aga ka kaassõltuvuse raamat. Samuti võib lõputult näiteid tuua elust enesest.  Olen täiesti nõus, et paljud laste surmad (nii füüsilised kui vaimsed) on emade põhjustatud.  [...] * Vaimselt sündimata vanemad (hooldajad, kasvatajad, õpetajad...) ei saagi kasvatada muud kui vaimselt sündimata inimesi.  Samal teemal on väga tabavalt kirjutanud Uku Masing oma "Pessimismi põhjenduses".  Ei saa praegu täpset tsitaati otsima minna, aga mõte oli selles, et eks kasvata ju siga oma lastest sead, kuidas siis ebatäiuslik inimene saaks kasvatada oma lastest midagi muud kui ebatäiuslikke inimesi (kuigi ta nõuab oma lastelt, et need oleksid täiuslikud).  Minu psühhoterapeut ütles mulle kunagi, kui olin õnnetu, et oma lapse oma saamatuses nässu keerasin, et esimene vasikas läheb ikka aia taha.  Seda oli masendav kuulata, aga praegu, 18 aastat hiljem, olen temaga nõus. Õnneks on meie lastel võimalik heade asjaolude kokkulangemisel meie mõju alt välja murda ja vaimselt sündida ka siis, kui meie ise seda kunagi ei tee. * Armastus ongi naise rida, lihtsalt mõni autor arvab, et naine peab jaksama meest armastada ka siis, kui mees on nii jobu, et ise areneda ei märka/viitsi/taha/..., teine arvab, et naine saab meest armastada ainult siis, kui mees talle selleks võimaluse annab.  Kui mees ei võta naise armastust vastu, jääb naine otsa (kuni selleni, et surebki füüsiliselt ära oma vastuvõtmata armastuse pärast), kui mees võtab naise armastuse vastu, kasvab naise armastus veel ja veel ja lõpuks on kõik õnnelikud, lapsed selle suure armastuse sees loomulikult ka.  Nekrassov kirjeldab seda armastuse asja lihtsalt valdavalt ühepoolselt, ehk et minu meelest see naise osa on tal ju kõik õige, ainult et mehe osa on ta millegipärast välja jätnud.  (Kui kumbki mõtleks, et miks mina pean sündimisega vaeva nägema, sündigu teine esimesena, siis käiksime ju kõik põhja, nii et ma ei näe midagi paha selles, et alustuseks ise vaimselt sündida.  Ja kui veel mõlemad abikaasad nii mõtlevad, kujutlege, milline areng toimuks!)  Võib-olla on Nekrassov ise nii jobu, et kirjutas selle kõik eneseõigustuseks, võib-olla isegi aru saamata, et tegelikult kirjutas kogemata päris häid asju ka.  :D Eks seal kindlasti oli veel häid asju, mul ei tule praegu kõik meelde.  Aga see siin on puhtalt minu valik.  Ma tean, et A märkas "Emaarmastust" lugedes hoopis teisi asju kui mina ja K jälle kolmandaid asju ja teisi Nekrassovi raamatuid ma pole veel jõudnud lugeda, suguvõsa oma on nüüd teise raamatuna algusjärgus.  [...] Lu kirja avaldamine ja väljajätted [...] on Lu-ga kooskõlastatud