Katt MinuEestis perest ja järelkasvust
31/03/2009 07:13 Lisas: Katrin Lumberg; Allikas: Teeme ära! Minu Eesti
Teeme ära! Minu Eesti
korraldab 1. mail 2009 üle-Eestilised mõttetalgud.
Mõttetalgute teemade toimkond palus
teemal Kodu, pere ja järelkasv
mõtteid jagada MTÜ Tegudeks juhatuse liikmel Katrin Lumbergil.
Katrini jagatud mõtted Minu Eesti kodulehel
www.minueesti.ee -> Mõttetalgute teemad -> 1 Kodu, pere ja järelkasv
korraldab 1. mail 2009 üle-Eestilised mõttetalgud.
Mõttetalgute teemade toimkond palus
teemal Kodu, pere ja järelkasv
mõtteid jagada MTÜ Tegudeks juhatuse liikmel Katrin Lumbergil.
Katrini jagatud mõtted Minu Eesti kodulehel
www.minueesti.ee -> Mõttetalgute teemad -> 1 Kodu, pere ja järelkasv
Kommentaarid (2):
17.05.10 00:23 - Katrin
lingid on muutunud ... otselink hetkel http://www.minueesti.ee/?leht=321,348,349&mID=225
ja kogu loo koopia:
Katrin Lumberg, kahe väikelapse ema unistab kogukondlikust lapsehoiust
Tekst: Geroli Peedu/ Foto: Tegudeks.ee
Katrin on rõõmsameelne noor naine, kes ei kurda. Ta on veendunud, et üldiselt saavad noored pered hästi hakkama. Siiski näeb Katrin ka murekohti, kus noortel inimestel oleks vaja abi ja toetust. Ise laste kõrvalt tööl käies ja emade tugirühma vedades tunneb Katrin seda omal nahal.
Katrin leiab, et noorte perede üks probleeme on riikliku lapsehoiusüsteemi mittetoimimine. Selle mittetoimimise üheks põhjuseks on see, et füüsilisest isikust ettevõtjana lapsehoiuteenuse pakkumine ei tasu ennast ära, kui just väga suurelt seda ette ei võta.
Teisalt tundub Katrinile, et riiklik lapsehoiu süsteem ei olegi loomulik. Aastasadu on olnud, et mitte keegi võõras, vaid vanaema hoiab lapsi ajal, mil vanemad peavad tööd tegema. Lapsele on väga tähtis just see, et temale tuttav inimene temaga tegeleb. See tekitab lapses turvatunde. Lapsehoidjate vahetumine võib lapses põhjustada segadust ja üksildust. Ka lapsevanem ei soovi jätta oma last võhivõõraga. Katrin ise on katsetanud emade omavahelist süsteemi, kus naised omavahel üksteist aitavad. Nad on moodustanud väikelaste emade grupi, kus kõik teavad, et võivad üksteisega arvestada. On hoopis erinev, kas laps viiakse hoidja juurde või läheb laps oma sõbrale külla. On palju soojem tunne, kui tead, et laps on lähedase inimese juures ning lapsele on see keskkond juba tuttav.
Tänapäeva noored emad avastavad lapsega koju jäädes, et ühtäkki on ümberringi kõik tööl: mees, sõbrad, tuttavad. Hinge poeb üksindus, süveneb vajadus kellegagi rääkida ja oma muresid kurta. Pole aga kuhugi minna ja nii ei osata oma probleemiga midagi peale hakata. Selle olukorra parandamiseks on Katrinil unistus, et vabatahtliku töö juures saaks osaleda ka titemamma oma titega. Kui midagi korraldama hakatakse, võiksid korraldajad mõelda ka noorte perede peale, organiseerides neile lastetoa või kaasates neid tegevustesse, mille juures saaks lapse kaasa võtta. Meie ühiskonnas sellele veel erilist tähelepanu ei pöörata. Katrini arvates vajab läbimõtlemist, kuidas väikelaste vanemad saaksid ühiskondlikus elus aktiivselt osaleda.
Töökultuur ei toeta lastesaamist
Suureks probleemiks peab Katrin ka lapsepuhkuselt tööle tagasi tulekut. Tema arvates oleks tööle naastes mõistlik töötada algul osalise koormusega ja/või paindliku tööajaga. Ühiskond ja organisatsioonikultuur seda aga enamasti ei toeta. Eesti ettevõtetes puudub valdavalt sellise töökorralduse praktika ning tööandja seda meelsasti ei poolda. Pigem võib paindliku töökoha leida tuttavate
kaudu omaenda kogukonnast. Töökultuuri muutust on vaja, et ka väikelastega naised saaksid töötada nii nagu neile, nende lastele ja peredele sobib! Siis võiksime loota, et kõik need edukad naised, kes täna on lapsesaamise eas, aga on lapsesaamise teadmatusse kaugusse lükanud, hakkaksid mõtlema pere loomisele. Kahjuks mõjutab meie otsuseid paljuski see, kas suudame end pärast lapse saamist ära elatada. Paljudel on laenud ja liisingud ning pärast vanemapalga lõppu lapsega koju jäämist ei saa naised tihtipeale endale lubada.
Mis me saame ise ära teha?
Katrin tegi emade ja tulevaste emade tugirühma. Sellise rühma, kus räägitakse emaks saamisest ja emaks olemisest. Lapseootel naised ei kujuta tihtipeale eriti ette, mida emaks saamine endaga kaasa toob. Valmistutakse küll sünnituseks, kuid sünnitusjärgsed raskused tulevad enamasti ootamatult ning mõnigi noor ema võib teadmatusest või isikliku tugivõrgustiku puudumisel sattuda olukorda, millest ei paista väljapääsu. Oluline on, et sellises olukorras toetatakse kogu perekonda. Et aidata last, tuleb toetada kogu perekonda. Tugirühmas hoitakse üksteise lapsi, rääkitakse ära oma mured ja jagatakse rõõme. Teadmine, et sinu kõrval on kogu aeg sarnaste väärtushinnangutega abivalmis inimesed, on väga oluline. See loob pinnase isiklike ja kogukondlike sidemete tekkeks. Loe lisa tugirüma kohta www.tegudeks.ee.
Lõpetuseks ütleb Katrin, et ära ürita iga hinna eest olla hea lapsevanem. Pigem lihtsalt armasta ja hooli. Armasta oma lapsi, hooli nendest. Ükski inimene ei suuda kogu aeg hea olla. Põhitõde on: armasta iseennast, armasta oma kaasat ja lapsi. Lapsed ongi õnnelikud, kui sa armastad iseennast ja oma kaasat. See ongi see, kuidas olla hea lapsevanem, kui sellist sõna üldse kasutada!
ja kogu loo koopia:
Katrin Lumberg, kahe väikelapse ema unistab kogukondlikust lapsehoiust
Tekst: Geroli Peedu/ Foto: Tegudeks.ee
Katrin on rõõmsameelne noor naine, kes ei kurda. Ta on veendunud, et üldiselt saavad noored pered hästi hakkama. Siiski näeb Katrin ka murekohti, kus noortel inimestel oleks vaja abi ja toetust. Ise laste kõrvalt tööl käies ja emade tugirühma vedades tunneb Katrin seda omal nahal.
Katrin leiab, et noorte perede üks probleeme on riikliku lapsehoiusüsteemi mittetoimimine. Selle mittetoimimise üheks põhjuseks on see, et füüsilisest isikust ettevõtjana lapsehoiuteenuse pakkumine ei tasu ennast ära, kui just väga suurelt seda ette ei võta.
Teisalt tundub Katrinile, et riiklik lapsehoiu süsteem ei olegi loomulik. Aastasadu on olnud, et mitte keegi võõras, vaid vanaema hoiab lapsi ajal, mil vanemad peavad tööd tegema. Lapsele on väga tähtis just see, et temale tuttav inimene temaga tegeleb. See tekitab lapses turvatunde. Lapsehoidjate vahetumine võib lapses põhjustada segadust ja üksildust. Ka lapsevanem ei soovi jätta oma last võhivõõraga. Katrin ise on katsetanud emade omavahelist süsteemi, kus naised omavahel üksteist aitavad. Nad on moodustanud väikelaste emade grupi, kus kõik teavad, et võivad üksteisega arvestada. On hoopis erinev, kas laps viiakse hoidja juurde või läheb laps oma sõbrale külla. On palju soojem tunne, kui tead, et laps on lähedase inimese juures ning lapsele on see keskkond juba tuttav.
Tänapäeva noored emad avastavad lapsega koju jäädes, et ühtäkki on ümberringi kõik tööl: mees, sõbrad, tuttavad. Hinge poeb üksindus, süveneb vajadus kellegagi rääkida ja oma muresid kurta. Pole aga kuhugi minna ja nii ei osata oma probleemiga midagi peale hakata. Selle olukorra parandamiseks on Katrinil unistus, et vabatahtliku töö juures saaks osaleda ka titemamma oma titega. Kui midagi korraldama hakatakse, võiksid korraldajad mõelda ka noorte perede peale, organiseerides neile lastetoa või kaasates neid tegevustesse, mille juures saaks lapse kaasa võtta. Meie ühiskonnas sellele veel erilist tähelepanu ei pöörata. Katrini arvates vajab läbimõtlemist, kuidas väikelaste vanemad saaksid ühiskondlikus elus aktiivselt osaleda.
Töökultuur ei toeta lastesaamist
Suureks probleemiks peab Katrin ka lapsepuhkuselt tööle tagasi tulekut. Tema arvates oleks tööle naastes mõistlik töötada algul osalise koormusega ja/või paindliku tööajaga. Ühiskond ja organisatsioonikultuur seda aga enamasti ei toeta. Eesti ettevõtetes puudub valdavalt sellise töökorralduse praktika ning tööandja seda meelsasti ei poolda. Pigem võib paindliku töökoha leida tuttavate
kaudu omaenda kogukonnast. Töökultuuri muutust on vaja, et ka väikelastega naised saaksid töötada nii nagu neile, nende lastele ja peredele sobib! Siis võiksime loota, et kõik need edukad naised, kes täna on lapsesaamise eas, aga on lapsesaamise teadmatusse kaugusse lükanud, hakkaksid mõtlema pere loomisele. Kahjuks mõjutab meie otsuseid paljuski see, kas suudame end pärast lapse saamist ära elatada. Paljudel on laenud ja liisingud ning pärast vanemapalga lõppu lapsega koju jäämist ei saa naised tihtipeale endale lubada.
Mis me saame ise ära teha?
Katrin tegi emade ja tulevaste emade tugirühma. Sellise rühma, kus räägitakse emaks saamisest ja emaks olemisest. Lapseootel naised ei kujuta tihtipeale eriti ette, mida emaks saamine endaga kaasa toob. Valmistutakse küll sünnituseks, kuid sünnitusjärgsed raskused tulevad enamasti ootamatult ning mõnigi noor ema võib teadmatusest või isikliku tugivõrgustiku puudumisel sattuda olukorda, millest ei paista väljapääsu. Oluline on, et sellises olukorras toetatakse kogu perekonda. Et aidata last, tuleb toetada kogu perekonda. Tugirühmas hoitakse üksteise lapsi, rääkitakse ära oma mured ja jagatakse rõõme. Teadmine, et sinu kõrval on kogu aeg sarnaste väärtushinnangutega abivalmis inimesed, on väga oluline. See loob pinnase isiklike ja kogukondlike sidemete tekkeks. Loe lisa tugirüma kohta www.tegudeks.ee.
Lõpetuseks ütleb Katrin, et ära ürita iga hinna eest olla hea lapsevanem. Pigem lihtsalt armasta ja hooli. Armasta oma lapsi, hooli nendest. Ükski inimene ei suuda kogu aeg hea olla. Põhitõde on: armasta iseennast, armasta oma kaasat ja lapsi. Lapsed ongi õnnelikud, kui sa armastad iseennast ja oma kaasat. See ongi see, kuidas olla hea lapsevanem, kui sellist sõna üldse kasutada!
02.04.09 12:30 - Mati Arak
See probleem on vist kaugemalt pärit, sest kommunistlik ühiskond lõhkus perekonnad ära, sundis põlvkonnad laiali elama, vanavanemaid vanadekodusse saatma j.n.e.
Nüüd tuleks pigem mõelda, kuidas peresid kokku liita. Perekondasid taastada, et mitu põlve koos saaks elada ja mida riik saaks- võiks selleks teha.
Nüüd tuleks pigem mõelda, kuidas peresid kokku liita. Perekondasid taastada, et mitu põlve koos saaks elada ja mida riik saaks- võiks selleks teha.
No comments:
Post a Comment