Tegudeksi listis arenenud vestlus, mis püütud võimalikult anonüümseks teha, kuid eneseabiväärtus siiski alles jätta.
KUI kellelgi kirjutanutest või kirjades mainitutest on midagi selle vastu, et miski sellest avalikult loetav on, siis PALUN andke teada katrin.lumberg@gmail.com.
Kuna väga palju juttu väga isiklikest kogemustest, siis ühegi autori nime seekord pole mainitud.
Kirju oli sel teemal palju rohkem kui siia jõudis, sh praktilisi abipakkumisi.
Teema: Väsinud - mingit abi vaja
Kurb kirjutada, et olen nii väsinud ja kurnatud ja pinges, et ei suuda enam lapse häälitsusi ja tahtmisi taluda. /.../ Surun ja surun seda alla, aga aina koguneb. /.../ Kirjutasin selle kirja hetkeemotsiooni ajel, ei osanud midagi muud teha. Hea, kui keegi kuulaks.
Pikalt ei hakka ohkima seda teemat, aga mõned teist teavad, et mu elu suur sasipundar ja kasvatan last üksinda. Nüüd alles saan aru, miks öeldakse, et üksi raske. Asi ei olegi rahas vaid just selles, et mind jätkub täpselt tema jaoks, enda jaoks ei jaa üldse.
---
Magasime natuke ja veits parem, aga tean, et varsti võin jälle tüdinud olla. Vaja oleks tõesti kellegagi rääkida, aga ma kardan, et ta ei jää kellegagi.
/.../ kõik inimesed, kes mul on, pakuvad seda abi, et tulen lapse juurde, aga laps ei lase minust lahti. Siis nad üritavad meeleheitlikult meid lahutada, et ma saaks oma nõudekuhjaga midagi ette võtta või koeraga õue minna. Tegelikult oleks vaja hoopis, et midagi ära teha. Aga mina siis tunnen, et oeh ei saa lapsest lahti ja nemad käivad narrimas, et noh, tule tädi või vanaema sülle ja et oih, mis nüüd on, mis sa nutad. Siis tunnen ennast kehvasti. Kui laps ei lase lahti, siis minnakse telekat vaatama.
/.../ Aga ma võtaksin hea meelega vastu kasvõi sellise abi, et keegi astuks läbi ja lobiseks minuga nii, et saan lapsega tegeleda (Sest mõned muud tüüpi tuttavad kipuvad sisi lapse nutust-jutust üle rääkima oma muredest ja sisi me oleme lapsega nõutud), et keegi püüaks meiega lihtsalt el õhtu olla. Kirjutan veel õhtu poole.
---
Oi kui tuttav on see, millest kirjutad! Olin palju aastaid üksikema ja sain sellise kogemuse, et teist korda elus seda enam läbi teha ei tahaks. Samas olin ma ka täiesti üksi, minuvanustel tuttavatel polnud veel lapsi (olin 18, kui tütar sündis), vanemaid mul polnud ja Internetist ei osanud eestlased veel undki näha. Peale teise ja kolmanda lapse sündi elasin ka läbi midagi depressioonilaadset, kuigi ma polnud siis enam üksi, nii et mõnikord ei aita miski. Samas on asju, millega saab oma masendust ja väsimust natuke kergendada.
Sain aru, et nõudepesu ja tühjaksrääkimise koha pealt hakkasid asjad juba vaikselt liikuma. Oskan hetkel lisada seda, et võta Mg, mis mõjub närvisüsteemile hästi, ja hüsteeria-, viha- või agressiivsushoogude jaoks Nervo Heeli või Valeriana Heeli (kui see Sinu puhul toimib, minule näiteks mõjub palderjan väga tugevalt, aga igaühele ei pidavat mõjuma). Nii kui tunned, et katus hakkab sõitma, võta tilgad sisse, neid võib võtta imetamise ajal ka.
Kui järgmisele hetkele mõtlemine ajab hulluks, mõtle ainult käesolevale hetkele või ära mõtle üldse. Alguses on seda võib-olla raske saavutada, aga kui korra juba õnnestub, tuleb järgmine kord kergemini. Ehk et kui hetkel pesed lapse peput, siis keskendugi ainult sellele ilma midagi üleliigset mõtlemata, lülita muu maailm lihtsalt enda jaoks välja. Mind on see väga tõhusalt aidanud, kui kuhi on olnud nii suur, et selle kandmine on tundunud võimatuna. See justkui tükeldab suure kuhja väikesteks ükshaaval tehtavateks osadeks, millest jõud üle käib, ka juhib praktilisele tegevusele keskendumine mõtted lihtsalt igasugu masendavatelt asjadelt eemale. (Ehk nagu Scarlett O'Hara tegi, ta ütles, et mõtleb ebameeldivatele asjadele homme, kui ta neid juba taluda suudab, enne teeb mõned praktilised asjad ära. Tänu sellele metoodikale ta üldse ellu jäi.)
Kui on asju, mida saad tegemata jätta (ehk et mille tegematajätmisel ei kannata kellegi tervis), jäta need selle ajani tegemata, kui neid teha jaksad. Tühi kraanikauss on mõnus, aga keegi ei sure sellest, kui seal on virn nõusid. (Tean omast käest. :) Minul aitas K nõusid pesta, kui mul ... sündis, see oli mulle suureks kergenduseks, ise ma ei suuda siiamaani kraanikaussi puhtana hoida laste ja töö kõrvalt.) Ehk et kui energiat ei jagu isegi kõige olulisema jaoks, lase latt madalamale. Tee pingerida, mõned asjad on ju olulisemad kui teised. Sinu puhkus võib olla tähtsam kui puhtad nõud. Ja kui nii on, siis nii ongi. Mulle tuleb selle peale silme ette kass, kes tahab aia alt läbi minna. Ta võib ju üritada püstise sabaga ennast aia alt läbi pressida, aga kui auk pole piisavalt kõrge, jääb ta kas sabapidi kinni või murrab sabaluu. Kui kass laseb aia alt läbipugemiseks saba alla ja kõhu vastu maad, saab ta küll ehk kõhukarvad natuke poriseks, aga pääseb ka teisele poole aeda ja võib seal saba uuesti uhkelt püsti ajada. :)
Kui vaja, karju patja, viska mõni purk vastu seina puruks vms. Minu puhul aitab päris tõhusalt. (Eriti rahustav on pärast purgi viskamist kildude korjamine, see häälestab korra ja süsteemi loomisele. :))
Tuuluta ajusid. Kui laps on terve, tule näiteks Avitusse loovustuppa, järgmine kord on 26. aprillil ja teeme portselanimaali. Seal on Sul võimalik tegeleda iseendaga ja luua midagi oma kätega. Meil on seal kaasas igas mõõdus lapsi ja depressioonis või muidu masenduses inimestega ollakse selles majas ka harjutud. http://www.avitus.ee/noustamiskeskus/loovustuba A on meil seal juba staažikas osaleja, ta võib ka muljeid jagada. :)
Maga. Kui oled magamata, näib maailm suure painajana. (Olin peale esimese lapse sündi neli kuud kordagi välja magamata, see oli meeletu piin!) Ükski töö ei ole nii tähtis, et kaaluda üles Sinu vajadust välja puhata!
Osale eneseabirühmas või pöördu raseduskriisinõustaja poole. http://www.avitus.ee/noustamiskeskus/emade-psuhhokoolitus http://www.rasedus.ee/ Sealt võib saada uskumatult tõhusat abi. Vähemalt mina sain.
See oli siis minu kriisiprogramm, minu peal testitud (nii et siis loomkatsed ka tehtud). :)
Esimesed sammud kriisist väljumiseks oled Sa juba teinud, rääkimine ja abi palumine on väga tähtsad asjad!
---
/.../ peale magamist otsustasin – nii ei saa elada, et enda lapse nägemine ja tema ärkamine ajab hulluks ja mõtled, mida temaga küll peale hakata, kuidas päev õhtusse veeta. Midagi on valesti, ma ilmselt elan kuidagi nii, et kulutan energia ära. /.../ Mõtlesin, et olen terve aasta elanud oma võimete piiril ja kulutanud tohutult energiat, arvestanud inimeste tunnetega, tulnud neile vastu, sest ma olen ju kodune ja ma peaks ju jaksama. /.../ Üksikema olemine ei peaks olema vist enda valik, see on tohutult raske töö, ma ei kujutanud seda ette. Mul on vaja teada, et keegi tuleb õhtul, on oodata mingit kergendust.
Vead, mida olen teinud, miks olen siia jõudnud: ei maga piisavalt (õhtuti tundub oma aeg nii magus, et ei suuda magama minna või siis kui on sõber külas olnud, siis olen kaua üleval olnud või olen tülitsenud); olen põdenud koristamise pärast, sest mul kuskil koguaeg kripeldab (ma ise ei ole korra fänn, aga mind kasvatati nii, et käidi pinda, et miks pole korras),st koguaeg toimetan ja torman, ehk jooksen lapse eest.
Üks asi, mida olen veel märganud on see, et ma lagunen täiesti koost just enne menstruatsiooni. Enne sünnitust ei esinenud mul seda nn PMSi, aga nüüd on täiesti märgatav see. Ka seekord langesid need asjad kokku.
Mõtlesin, mis mind tohutult rusub – ma ei oska oma lapsega olla, ma ei oska temaga tegeleda, tahaks olla nii nagu olin kunagi – liigutada, hingata ja olla oma rütmis. Ma ei oska temaga mängida, sest mul pole kuskilt võtta seda elurõõmu, et teha seda südamest (koguaeg tahan eemale minna, midagi teha või lihtsalt omaette olla). Ma ei saa aru, kas lapsega koos elamine tähendab seda, et oled tema jaoks, mängid ja tegeled või peab saama omi asju ka teha. Vahel tunnen, kui keegi ütleks, jah see ongi nii, et tegeled ja mängid temaga, siis ok, las siis olla nii. Aga kuskilt jääb tihti kõlama, et laps peab olema elu kõrval, pead omi asju ka saama teha, peab ennast ka kehtestama jne jne. Võib-olla on minu viga see, et minu asjade tegemine tähendabki minu jaoks kas lugemist või mõtisklemist, ma vajan tohutult aega, et olla niisama. Aga seda ma ei saa praeguses olukorras teha, nii ma siis meeleheitlikult tormangi ja toimetangi ja jooksen lapse eest ära. Ma nii vajaks seda oskust, et oma lapsega olla. Selle mõtte andis J, et ilmselt seda mul ongi vaja. Jah!
Vahel on tunne, et olen lapse kasvatanud selliselt, et ta hakkab mulle pähe istuma. See on see, mida olen kõige rohkem kartnud ja selle hirmus olen temaga olnud pigem hea, arvates, et see kasvatab temast hea inimese, kes siis mulle pähe ei istu. Hetkel on mul aga tunne, et ärgates hakkab pihta – ähh (raamatut), hmmmm (akna peale), mmmhhhh (seda, teist ja kolmandat). Miks ta seda teeb? Mida mina pean tegema – kas minema kaasa lapse südamest tulevate ettepanekutega või panema piirid piiride pärast. Ma oskan panna piire siis, kui need on minu jaoks tõesti vajalikud (nt nuga ei saa), aga kui ma ei suuda otsustada, kas piiri vaja, siis ma lähen kaasa. Nii ma siis elan päevad läbi, laps kamandab mind, sest see hääl, mis muidu tuleb, lõikab peast läbi. Kui ma temaga mängin või midagi ehitame, siis miski talle ei sobi, siis vaja, et ma teen nii ja teen naa ja siis ta nõuab kõike jne. St ma ei saa ei toimetada ega temaga mängida, miski pole hea.
Abi /.../ Olen praegu väga tänulik selle eest, sain rääkida ja mind kuulati. Võtan pakutud abi ja nõuande vastu ja annan endast parima.
Homme jalutama J-ga. Reedel kohtun ilmselt A ja A-ga. Esmasp jalutama A-ga.
Üks asi tundub veel vajalik – selline inimene, kes tuleks ja aitaks lapsega olla, st kasvõi jälgiks meid, mida ma valesti teen või kas lapsel on miskit viga, keegi, kellega lihtsalt olla, sest paljudega nii, et räägime muredest, tema asjadest, minu asjadest jne jne ja siis tihtipeale nii, et jutt pooleli ja räägime lapsest üle. Aga tahaks nii, et keegi, kes on lastega harjunud, aitaks vahel olla mul lapsega. See mõte tekkis sellest, et A kirjutas kirja lõpus, et minu lapsega võib ise tegelda. Mul oleks nii huvitav kõrvalt näha, kuidas keegi seda teeks, kes kohe südamest prooviks. Sest seni kõik ju üritavad teha nii vähe kui võimalik, saaks ainult temast rahu. Ma vahel olen mänguväljakul, ta tahab kiigule, siis tahab liumäele jne jne, ta ei oska veel ise, aga ma olen nii kurnatud, et unistan lihtsalt istumisest ja sellest, et ta mängiks ise. Ootan inimest, kes tuleks ja aitaks lapsega olla, õpetaks mind, õpetaks mulle midagi, mis on mul jäänud kunagi õppimata. See võib olla ainult nüüd, kus kriis kõige suurem ja kasvõi mõned korrad.
---
Sinu kirjast paistab, et oled väga-väga arukas ja tugev inimene. Tugev inimene võib mõnikord olla väga katki, aga ta tuleb sellest välja. Oskad nii hästi oma olukorda, tundeid ja mõtteid analüüsida, seoseid leida ja lahendusteid otsida, et varem või hiljem pääsed kriisist välja.
Mis mulle silma jäi, oli enesesisendus: ma ei oska oma lapsega olla, ma ei oska temaga tegeleda. Ma mõistan seda tunnet, olen seda tundnud kõigi oma kolme lapsega (ja võõraste lastega veel eriti, nendega ei oska ma kohe üleüldse midagi peale hakata). Samas juba eelmise lapsega avastasin, et kui ma sellele mitteoskamisele ei keskendu vaid lasen lapsel endal asju juhtida, siis tegelikult ma ei peagi midagi oskama (=välja mõtlema), laps juhibki ise.
Miks ma nimetasin seda mõtet enesesisenduseks, kuigi ma tean, et see tunne justkui lihtsalt iseenesest on ja temaga justkui ei saagi midagi ette võtta? Kui teadvustad seda nagu enesesisendust, on sellega lihtsam maadelda. Kas oled õppinud automaatmõtete vaidlustamise metoodikat? Kui Sulle sobib töö mõistuse tasandil, loogika abil, võib sellest üksjagu kasu olla. Võin saata ühe töölehe automaatmõtete vaidlustamise kohta. Kui Sulle mõjub pigem verbaalne enesesisendus, võid iga kord, kui tabad end mõttelt/tundelt, et Sa ei oska oma lapsega olla, öelda endale kas mõttes või valjusti: "Ma oskan oma lapsega olla ja temaga tegeleda!" Mõlemal juhul toimib sama efekt, mis põhineb sellel, et kognitsioon põhjustab emotsiooni, mitte vastupidi. (Ehk et negatiivsele/positiivsele emotsioonile on KINDLASTI eelnenud mingi negatiivne/positiivne mõte, olgu teadlik või alateadlik.) Kui tabad end negatiivselt tundelt, otsi üles mõte, mis sellele tundele eelnes, siis saad seda ühel või teisel viisil vaidlustama hakata. Kumbki metoodika ei anna loomulikult otsekohe täit mõju, sest vanad seosed aju neuronite vahel ei kao hetkega, aga kui iga kord mingi harjunud seose ilmnemisel asendad selle uue seosega, siis ajapikku see uus seos tugevneb ja vana nõrgeneb.
Pooleteiseaastane laps tahabki täiskasvanuga koos mängida, kahene ka, alles kolmene jõuab sinnani, et tal on teiste lastega lõbusam kui täiskasvanuga. No laias laastus. Nii et nii väikse lapsega tegelemine tähendabki paratamatult seda, et Sa ei saa alati enda jaoks nii palju aega, kui see Sulle meeldiks. Mind aitab sellistes olukordades meenutamine, et see kestab ju ainult paar aastat mu elust ja ka selle paari aasta jooksul mitte pidevalt. (Esimese lapsega oli see oma mõtisklemisajast loobumine mulle kõige rängem, ma ei saanud aasta otsa lugeda ainsatki raamatut ja see ajas mu lõpuks juba täiesti hulluks. Järgmistega olen osanud seda palju rahulikumalt võtta, ka olen avastanud, et saan ka koos lapsega teha asju, mis mind ennast laevad, no näiteks kasvõi Avituse loovustuba.) Samas ei saa ju Sina oma elu ka päris elamata jätta - kui Sina ise ära kaod, ei jää ju kedagi alles, kes lapsega üleüldse mängida saaks. Mind aitas kunagi M, kes kirjutas mulle, et me ei pea elama mitte laste jaoks, vaid laste kõrval. See lause oli mulle tol hetkel justkui päästerõngas ja ma meenutan seda endale sageli, kui tunnen, et olen hakanud järge käest kaotama. Loomulikult on Sul vaja teha ka mingeid omi asju, vähemalt süüa, pesta, teiste täiskasvanutega suhelda jne. Ja laps vajab ka frustratsiooni, mis kaasneb sellega, et ema ei olegi 100% tema jaoks olemas, vaid mõnikord sööb, peseb, suhtleb teiste täiskasvanutega jne. Ta peab ju õppima frustratsiooniga toime tulema, elu on frustratsiooni põhjustavaid olukordi täis. Oluline on lihtsalt märgata, kustmaalt muutub lapse frustratsioon juba nii tugevaks, et ta ei tule sellega enam toime ja see hakkab teda treenimise asemel hävitama.
See on nüüd küll jälle minu isiklik kogemus, aga ma olen tähele pannud, et kui ma olen saanud välja puhata, saan ma hakkama ka vähema mõtisklemisajaga, ehk et oma mõtetesse hõljuma tahan tugevamini vajuda siis, kui olen väsinud.
Pooleteisene tunneb end tõenäoliselt veel kõikvõimsana, ema käsutamine käib asja juurde. Eks ta kontrollib reaktsiooni, st seda, kuidas tema käitumine maailmas (=ema käitumises) midagi muudab. (Kusjuures kui ema tunneb end ebakindlalt ega tea ise ka, kas mingeid piire panna või kuhu neid panna, tekib lapsel loogiliselt võttes veel suurem vajadus piire katsetada, sest need on nii ebaselged, et kunagi ei saa aru, kuidas siis maailmas need asjad ikkagi käivad ja see tekitab ebakindlust.) Asi pole selles, et Sina ei oska õigesti asju teha, nii et laps rahule jääks, ta ei jää niikuinii rahule, tegelikult ei tea ta ise ka, mida ta üldse tahab. Ema kõige tähtsam roll on ilmselt jääda rahulikuks ja luua lapsele turvaline tsoon, kus saab õppida, õpitut seedida, katsetada ja hirme maandada. Kui lähed lapse emotsioonidega kaasa, tunned justkui tema tundeid ja reageerid vastavalt sellele (no selles mõttes, et justkui lapse tasandil), jääb lapsele liiga suur vastutus, millega ta ei suuda toime tulla, tema võim maailma üle on liiga suur ja ebaadekvaatne. Ma tunnen, et ei oska praegu oma mõtet kuidagi õigesti kirja saada. Ma olin oma esimese lapsega selline, et kogu aeg tundsin justkui tema tundeid, ärritusin, tundsin sama frustratsiooni, ja seetõttu jätsin adekvaatsed piirid paika panemata (kuidas ma siis ei anna lapsele nuga, ei luba ööseks sõbranna juurde, käsin toa ära koristada, kuigi ta tahab õue mängima minna, kui ma ju ometi tunnen, kui kohutavalt tugev frustratsioon tal seetõttu on!). See on minu arvates üks kaassõltuvuse viise. Võib-olla see pole päris see, mida Sina mõtlesid oma kirjas, mul on tuhat mõtet peas selle teemaga seoses, aga ma ei suuda neist hetkel kõige õigemaid välja nokkida ja selgesse seosesse panna.
Kui laps õpib praegu oma tahet ja selle jõudu tundma, kasvab temast kunagi selline inimene, nagu Sa soovid: tugev ja tubli, see "hea" inimene, kes Sulle pähe ei istu, sest ta tunneb oma jõudu ja saab ise endaga hakkama. Minu meelest paned Sa piirid väga mõistlikku kohta: nuga ei saa. Ehk et minu meelest Sa tegelikult vaistlikult tajud väga hästi, kuidas on õige, ainult et Sa mõistusega ise ei usu seda. :)
Vat hirmudega on nagu igasuguste eitustega, nad hakkavad töötama Sinu soovide vastu. Targad mehed soovitavad ja mina oma kogemusest ka, et sõnasta oma soovid alati jaatavalt. Mitte "ma ei taha, et laps hakkaks kunagi mulle pähe istuma", vaid "ma soovin, et mu lapsest kasvaks tugev ja tubli inimene". Näiteks. :) Hirmud panevad meid ebaadekvaatselt toimima. Teine aspekt on sellel hirmul ka. Mitte keegi ei tea täpselt, milline inimene Su lapsest kasvab, võib-olla kasvab tore inimene, kes saab ise endaga hakkama, võib-olla kasvab selline, kes Sulle pähe istub (100% ei sõltu see ju Sinust, kuigi üksjagu palju küll). Aga kumb ka ei juhtuks, see juhtub alles kunagi aastate pärast. Kui temast kasvab tore inimene, aga Sina kogu tema kasvamise aja muretsed, et äkki ta ikka hakkab Sulle pähe istuma, siis oled ju rikkunud iseenda jaoks kogu rõõmu tema kasvamisest. Kui temast kasvab päheistuja, muudad ette muretsedes enda jaoks masendavaks ka need aastad, mil ta Sulle tegelikult veel pähe ei istunud. Ehk et mida ma öelda tahan, on see, et meie endi valik on, kas tunneme asjadest rõõmu seni, kuni nad meil olemas on.
Muide, mis puutub mõtisklemisesse, siis minu kõige lemmikum mõtlemispaik on WC. :) Seal on neli kitsast seina mu ümber, mis mu mõtetel laiali hajuda ei lase, ja uks, mis eraldab mind kõigist neist, kes minult midagi saada tahavad. Ainult pidevalt unustan pliiatsi ja paberi vetsu viia, et seal sündivad geniaalsed ideed ka üles tähendada, et nad peale veetõmbamist kaotsi ei läheks. :D
Minule mõjub Mg tõhusamalt siis, kui jagan päevase koguse päeva peale ära. Praegu võtan 2 tbl hommikul ja 2 tbl õhtul. Kui võtan ainult õhtul, siis päeva peale kaob mõju justkui ära, raseduse ajal oli see kõige selgemini näha. Kui Sul hakkab kogu portsu korraga võtmisest paha, võib-olla on jupitamisest abi? Vedel Mg (mis ta oligi, Floradix?) tekitas mul kõrvetisi, mul magu nässus, tablettidega seda muret pole.
Ma tean, et kaht ühesugust inimest pole olemas ja mis sobib mulle, ei pruugi sobida teisele, aga loen Su kirjadest nii palju mõtteid ja tundeid, mida olen ise ka mõelnud ja tundnud (ja oi kui valusalt tundnud!!!), et äkki sobib miski sellest, mis mind aitas, Sulle ka. See äratundmine oli ka see, mis mind siin jälle nii pikalt kirjutama pani. (See oli siis minu pealetükkiv ja kohmakas viis öelda, et ma tean, mida te tunnete. :))
---
Loen seda kirjavahetust nagu eneseabiraamatut! Mina juba ammu tunnen, et ei saa lapsega hakkama ja et emaks olemine on kõige raskem töö maailmas ja et imelikud on need inimesed, kes seda nautida suudavad... Tõenäoliselt mäletate, kuidas ma kogu aeg kellelegi külla tahtsin minna. Koos lihtsalt oli kergem. /.../
Kui ma kasvataks last üksi ja mul vähegi oleks see võimalik, võtaksin lapsehoidja. Tõenäoliselt iga päev mõneks tunniks. Alguses tundus see mõte mulle nii võõras, aga tegelikult on ikka väga-väga seda enese laadimise aega vaja. Ja ma olen isegi avastanud, et mu laps tegelikult talub ikka päris mitmeid inimesi ning nendega koosolemist päris hästi.
/.../ minu laps käitub suhteliselt sarnaselt, nagu kirjeldasid oma last. Ma pean samuti kogu aeg tegema seda, mida ta tahab, ning ta on sellegipoolest rahulolematu. See tekitab niiiii abitu tunde. Ja siis ma tunnengi, et ma ei taha temaga koos olla, sest mulle tundub, et ta ei taha minuga koos olla. Loomulikult ei ole see nii (onju?). Mina igatahes ootan väga seda aega, mil laps hakkab muu maailma vastu ka huvi tundma ning temaga saab juba asjalikke asju koos teha ja ta enam ei kiusa mind.
---
Mu tütar saatis mulle paar aastat tagasi emadepäevakaardi. Sellel on Cheryl Maughani lause:"They say that being a mum does get easier; it's the first forty years that are the hardest." Praegu on mu tütar 20aastane ja lohutab mind mõnikord, et pole hullu, ainult 20 aastat ongi veel raske, siis läheb kergemaks. :D
---
/.../ Mõtisklesin veel pisut – J ütles täna, et laps püüab mind aidata omamoodi, tunneb, et mul on probleeme ja siis üritab nagu pakkuda tegevust (nt emme istu siia ja nüüd tissume). Metsas jalutades jälgisin ennast, mida ma teen. Ma lihtsalt seisan ja võib jääda mulje, et mul on igav. Vastupidi, ma naudin hetke. Aga ka mulle endale on omane sellistel juhtudel, kui teised on vait või niisama hakata neid meeleheitlikult lõbustama, ajama mida iganes loba. Õhtul metsas siis proovisin leida endale tegevust – mängisin koeraga, ronisin puu juurtel jne. Laps oli siis palju rahulikum. Ja siis kodus olles proovisin ka seda, et ütlesin, ma lihtsalt ei viitsi tulla jalutama, ma tahan siin istuda ja seda raamatut sirvida. Laps algul avaldas oma arvamuse ja siis ronis minu juurde ja noh loomulikult hakkas rinda otsima, aga ma vähemalt sain istuda. Ma arvan, et ma ei pea minema ja tegema, kui ma ei taha. Sain natuke sellele kinnitust ka raamatust ...... Lapse on taevast, J. Gray. /.../
---
Panen siia portsu dokumente automaatmõtete kohta. (toimetaja märkus - seda portsu attachmente siin avaldatud versioonis ei ole, aga kui keegi soovib, võib küsida mõnelt listiliikmelt, kes saab need listiarhiivist kätte) Töö käib nii, et hakkad täitma tabelit 3. Kui jõuad lahtrini RATSIONAALNE REAGEERING, võtad vahepeal ette tabeli 1, täidad selle ära ja kirjutad siis tulemuse lühidalt tabelisse 3.
On inimesi, kes suudavad teha seda tööd ka lihtsalt oma peas, aga kõik ei pruugi sellega kohe hakkama saada. Kirjapaneku plussid on sellised:
1. kirja pandud mõte on konkreetsem, seda on võimalik korduvalt üle vaadata, ta justkui iseseisvub ja vaatab meile paberilt vastu, laskmata end uduseks hajutada või laiali venitada;
2. kirja pandud mõtted võimaldavad jälgida arengut, mälu võib alt vedada. Meile võib tunduda, et me pole ju üldse edasi arenenud, aga kui võrdleme oma varasemaid töölehti hilisematega, on edenemine väga selgelt näha.
Ma ise pole suurem asi kirjutaja tüüp, aga ma olen endaga ka üle 20 aasta tööd teinud ja mul käib automaatmõtete vaidlustamine juba hetkega. Tõsi küll, mõnikord ma ei tahagi neid vaidlustada, vaid hoopis naudin neid, ehk et tegelen masohhismiga (=kaifin oma masendust). Võin endale seda nüüd juba vabalt lubada, sest tean, et vajadusel võin oma negatiivsed mõtted kõrvale visata ja rahulikult edasi elada. Ehk et ma olen praeguseks juba nii tugev, et võin mõnikord vabalt ka nõrk olla. :)
Töölehtedele lisaks on siin ka ports erinevaid automaatmõtete vaidlustamise küsimusi. Neid küsimusi võib vabalt ise juurde leiutada, ei pea tingimata neis lehtedes näpuga järge ajama, oluline on tekitada iseendaga väitlus, leida oma negatiivsetele automaatmõtetele vastuargumente.
Mulle meenus täna hommikul üks lause, mille ütles mulle mu raseduskriisinõustaja ja millega ma kogu südamest nõus olen. Ta ütles, et lapsed ei sündinud meile selleks, et meid segada. /.../ Kui me hakkame ise kellegagi koos elama, siis me ju ka soovime, et teine loobuks mingist hulgast oma ajast ja pühendaks selle meile, kui teine seda ei tee, tunneme end halvasti. Eks lastega ole ju sama lugu, ainult neil on selle võrra raskem, et nende jaoks on ema alguses kogu maailm ja mujale lohutust otsima minna nad lihtsalt ei saa.
Minu jaoks on need kaks lauset, et lapsed ei tulnud meid segama ja et me elame mitte oma laste jaoks, vaid nende kõrval, omavahel seotud. Need kaks mõtet koos minu arust annavadki tasakaalu.
/.../ Rääkisin eile J-ga, ütlesin talle, et tahaksin väga Sinuga tuttavaks saada, ainult ei tea, kas ma Sulle praegu sobin. :) Samas kui Sa J välja kannatad, ehk kannatad minu ka. Meil on J-ga nii mõndagi sarnast ja paljud inimesed kardavad meid. :D Meil on nimelt kalduvus oma mõtted (ehk siis meie teadmiste ja loogika väljendused) väga resoluutsel toonil välja öelda, unustades samas tihtipeale sinna juurde taktitunde (ehk siis meie loogiliste arutluste ohvrite emotsioonid). :) Mitte et ma seda meelega teeks, aga no lihtsalt ei tule alati välja, kuigi püüan. /.../
---
Mina tunnen ka, et seda siin annab eneseabiraamatuna lugeda. Küll on
tore, et keegi julges jälle need asjad sõnadesse panna, mida igaüks
igakord tunnistada ei julge! Vahel on küll tõesti selline tunne, et ei
oska oma lapsega olla ja tegeleda ja - no ausalt! - üldse ei naudi
temaga koosolemist! Eriti jah just sellepärast, et isegi su mõtteruum
on hõivatud ja pageda saab vast tõesti ainult peldikusse, kui sealgi
rahule jäetakse... /.../ Ja L, erinevalt Sinust
ma tunnen täie ahastusega, et mina EI OSKA oma lapse hingeelu läbi
näha ja tunda, mida tema tunneb, siiamaani ei ole ainult osanud
sellele ebamäärasele asjale nime anda. Hullumaja, nagu võõras inimene
oleks! Ja seda ma ka ei ole kunagi tähele pannud, et laps peegeldaks
minu enda probleeme ja läbielamisi, nt. et minul on emotsioonid sassis
ja tema jääb selle peale mingisse konkreetsesse haigusesse. Ei ole
justkui õppida ka millegi pealt? Ma lohutan end sellega, et mulle on
selleks antud nii terve, enesekindel, raudse närvikavaga ja raudsete
tahtmiste ja läbisurumistega laps, et emme üles-allad teda läbi ei
kärsataks :)
Ahjaa, ja positiivne enesesisendus on võlurohi! Ma oleks ammu surnud,
kui ei oleks mingil hetkel hakanud ise ennast kiitma. Vahel laulan
lausa kuuldavalt: "No küll ma olen tubli". Naljakas on, aga aitab
ka! :)
---
Hehee, üks asi on mõista, läbi näha, teine asi lapse tundeid tunda iseenda sees. Kuna mina tundsin justkui oma lapse tundeid, asetusin justkui tema kohale, kaotasin ma piiride seadmiseks ja lapsele turvalisuse loomiseks vajaliku distantsi. Ma polnud mitte tema ema, vaid justkui tema ise, sama ebakindel ja haavatav. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma küll tundsin tema tundeid, aga samas ega ma neid ei mõistnud küll. Ehk et kuigi ma tundsin oma lapse tundeid iseenda sees, oli mu laps mulle tegelikult täiesti võõras inimene (ma olin ju ise enda jaoks ka täiesti võõras inimene tol ajal!) ja meie suhe oli aastaid lihtsalt kohutav. Meie suhe hakkas paranema siis, kui hakkasin ise isiksusena kasvama ja tekitasin enda ja lapse vahele distantsi, sain aru, kus on piir minu ja tema vahel ning kustmaalt algab ja lõpeb minu ja tema vastutus. Ma ei tunne enam tema tundeid iseenda sees, aga ma mõistan teda nüüd palju-palju paremini. Ja see osa, mida ma temas ei mõista (kusjuures me oleme temaga VÄGA erinevad inimesed)... Noh, ükski inimene ei mõista teist viimase kriipsuni, aga see ei tähenda, et inimeste vahel ei võiks olla toredat suhet. Ma ei oskagi seda fenomeni tegelikult päris hästi ei enda ega teiste jaoks lahti mõtestada, aga nii ta mul praktikas igatahes on olnud.
Nii et minu meelest pole Sul paanikaks põhjust, tahtsin ma öelda. :)
---
Täna käisime jalutamas A, A ja K-ga. Oli isegi üks hetk, kus ma jalutasin, lobisesin Kja ühe võõra tädiga koertest ja imetlesin vaatepilti, kuidas mu laps jalutas A käest kinni. Muul ajal ta ikka hoidis minust kinni. Aga see oli ka ainus hetk, kus olin nii hõivatud jutuga, et tundsin ennast hästi, ma ei jälginud teda meeleheitlikult, vaid korraks hajus tähelepanu ja siis oligi lapsuke juba tädi käe otsas. Jälle üks tähelepanek enda käitumises – kui keegi on lapse juures, nt lapse isa või siis hea sõber, siis ma olen koguaeg valvel, jälgin, mis nad teevad. Ma ei tea, kas see on sellest, et keegi pole pakkunud sellist turvatunnet, et saaksin lapse usaldada või olen ise kontrollifriik või pole mul endal mitte miskit teha.
L, kui vana su tütar oli, kui teie suhe paranes? Minu hirm ongi, et mu tütar must kaugeneb ja selle nimel ma taidlengi. Üritan talle meeleheitlikult meeldida. See oli hea point su kirjas, et tuleb pisut eemalduda. Lugesin su juttu ja ilmselt teen midagi sarnast. Kogu meie päev nagu sõltub tema tunnetest, samas tema jaoks on kõik uus ja hirmutav. Samuti sõltub meie päevakava sellest, millal tema tüdib mingist asjast ja siis saame teha järgmist jne jne. Enne L kirja lugemist juba taipasin ennast seda tegemas ja püüdsin olla enesekindlam. Pisut mõjus, endal vähemalt tekkis tunne, et ohooo, saan ise ka otsustada, kuidas ma liigun.
Veel üks järeldus. Ilmselt tahan olla olemas ja teha kõike lapsega koos ja olla vaimustunud tema tegemistest, sest oma suhtes lapse isaga tundsin sellest puudust, et ta oleks tahtnud minuga aega veeta. Seega ma üritan oma lapsele pakkuda seda, millest mul oli puudus või siis püüan lapse seltskonnaga täita oma tühimikku.
Mul praegu vaimustus, et ohoo kui lahe, et kõik on võimalik. Kui ma poleks nii koostlagunenud ja ma poleks listi kirjutanud, siis ma poleks sellist analüüsi teinud. Tavaliselt nii, et igast raamatust või eneseanalüüsist jäöb sügavalt meelde ja muudab vaid mingi osa.
---
olen ka märganud, et kui mul on midagi tõeliselt olulist käsil (mis
hõivab mu tähelepanu piisavalt, et see lastelt ära hajuks) lasevad nad
mul sellega rahus tegeleda.
täna kuuese koolikatsel nägin oma ammunägemata kursaõde ja lobisesin
temaga mingi võibolla 10 minutit ja neljane istus kõik see aeg
hiirvaikselt minu süles ja üldse ei seganud. siis läks kursaõde välja
jalutama ja ülejäänud kuuese katselt tagasi ootamine möödus rütmis
emme-lähme-sinna-emme-teeme-seda ja emme muudkui läheb ja teeb et laps
jumalapärast karjuma ei hakkaks ja suurte laste koolikatset ei
segaks...
mul on selle neljase karjumise ja vingumisega üldse kummaline suhe.
ühtpidi olen hirmus uhke selle üle, et mul on õnnestunud ta
4-aastaseks kasvatada ilma, et ma oleks teda (peaagu) kunagi ühegi
hoidja juurde või lasteaeda karjuvana pidanud jätama, samas mõnikord
tundub see minu hirm tema frustratsiooni ees ikka liiga äärmuslik.
hiljuti jõudsin oma peas paralleelini sellest, kuidas aastaid-aastaid
tagasi kallil inimesel oli kombeks üksi õhtul välja minna ja mind koju
nutma ja karjuma jätta. võibolla on seal mingi seos...
igal juhul möödub praegu tegelikult oluline osa minu ja neljase
ühisest ajast tema erinevate eksperimentidega ja minu
väsinud-tüdinud-pahurate-tigedate kommentaaridega ära-hakka-peale
ma-ei-kannata-su-vingumist jne.
kas ma-ei-kannata-su-vingumist on ka üks negatiivne automaatmõte, mida
peaks proovima oma peas ümber pöörata? kas L või mõni teine terve
mõistusega inimene oskaks mulle nõu anda, mida ma võiks üritada
vastumõelda hetkel kui ma-ei-kannata-su-vingumist jälle pähe trügib?
ma kannatan su vingumist küll? nii tore kui sa vingud kallis? mul on
su vingumisega probleem ja mida rutem ma sellest probleemist lahti
lasen seda vähem sa pead vinguma?
eimaisaa, praktikas on ikka kõik palju keerulisem kui teoorias :)
---
mind sütitas kaasa mõtlema ja tundma Su vingumise-mõtte ümberpööramise
mõte. Ma küll automaatmõtete kohtlemisest palju ei tea, aga arutan
siis niisama oma elukogemuse otsast.
Eks vingumise eesmärk ongi ju olla ebameeldiv. ärritav, reaktsiooni
esile kutsuv. Kui meie laps vingub või jaurab, siis temale mõjuks
näiteks mõte: "Nii tore, kui sa vingud, kallis" solvavana - või
vähemalt mina tõlgendan tema reaktsiooni solvumisena. Tema on vististi
irooniale hästi tundlik (ptüi mind ja mu kaualihvitud
sarkasmivaramut!), nii et isegi kui ta sellise mõtte edastamisega
vakka saan, kaotan pikemaks ajaks temaga ka kontakti. Nii et...
... kui ma märkan, et vihastan, katsun seesmiselt aja maha võtta ja
keskenduda oma lapsele. Tihti on andnud üllatava tulemuse see, kui ma
olen suutnud tõesti siiralt ja üleni pöörata oma tähelepanu temale ja
küsinud tõelise huviga: "Mida sa tahad/vajad?" Pooleteiseaastasele on
tundunud kohane vajadusel pakkuda ka variante, millele ta omas keeles
vastata võib, nelja-aastane suudab soovi korral end ise hästi
sõnastada. Mõnikord jääb laps mind siis vahtima, vajunud mõttesse ja
kõndinud rahumeelselt oma asjadega tegelema. Millest mina olen välja
lugenud, et tal oligi vaja kontrollida, et meie vahel on kõik korras
ja ma olen kättesaadaval kaugusel.
Ainult jah, mõnikord olen endasse eelnevalt juba nii palju
frustratsiooni kogunud, et lapse vingumise ja sikutamise peale tahan
vihuti reageerida sama lapsikult, nagu teeks tema mulle ülekohut. Siis
ma mõtlen nagu Sina oma kirja lõpus: hea, et on olemas teisigi peale
minu, kelle kuuldes oma pinged maha laadida ja suhe lapsega toimivana
hoida.
Ahjaa, hirmu väiksekese frustreerimise ees tundsin samuti ära :).
Minu, nagu enamuse inimkonna puhul on äärmuslikud reaktsioonid
normaalsetes oludes ikka lapsepõlvemõjud, miks peaksid Sinagi erand
olema. Ma tunnen ikka ja jälle, kuidas ma püüan oma lapsele
organiseerida õnnelikku lapsepõlve eriti just nendes aspektides,
millest ise puudust tundsin. Mõnigi kord olen kelleltki lähedaselt
küsinud, milline oleks normaalne käitumine ühes või teises olukorras,
kus minul haledustunne lapse vastu üle pea lööb ja laps seepeale
tegelikult piirid ja pinna jalge alt kaotab. Hea, et me olemas
oleme :).
---
Eelmine kirjutaja vastas Sulle minu eest ka. Minu jaoks on igal ta siin kirjutatud sõnal kulla hind, loen iga lauset mitu korda üle, lasen neid endast läbi ja samal ajal imestan, kui õiged sõnad on ta leidnud, midagi pole ei puudu ega üle. :) Kui ta lubaks ja kui soovi korral nimed välja jätta, selle kirja paneks ma küll kodukale üles, see on ühtaegu üldine ja paljusid puudutav ning teisalt väga isiklik ja seega südamesseminev.
---
võibolla teema jätkub ja võibolla lisandub kunagi siia sabasse ka midagi. hetkel on nagu on. |
No comments:
Post a Comment